Apteegikaanid - ravivad vereimejad
12.02.2002 www.virumaa.ee
Mitmed meist tunneb vastikust juba kaanide nimetamisel. Aga asjatult. Viimasel ajal on hiroteraapia – nii nimetatakse kaanidega ravimist – saanud jälle poulaarseks ja järjest rohkem ravivajajaid tunnevad nende esmapilgul vastikute olendite vastu peale ravikuuri läbimist teatud sümpaatiat ja lugupidamist. (Hiroteraapia uurib kaani (lad.k Hirudinea) poolt eritatava vere hüübimist takistava valkaine hirudiini ravikasutust. Tõlkija)
Sankt-Peterburi Meditsiini-ja sotsiaalse valitsuse akadeemia juures tegutseb Venemaa ainuke hiroteraapia ja naturaalsete meetodite ravi kateeder ja arvata on, et nemad neid põhiliselt soos elavaid “tohtreid” juba tunnevad… Alljärgnev jutt kaanidest on kateedrijuhataja professor Albert Kratshenoki järgi.
Dinosauruste kaasaegne
Kuidas võib mitte armastada nii täiusliku arengutasemeni jõudnud olevust? Isegi ilu peensusi tundvad prantslased oskasid omal ajal ära tunda selle sookaunitari vormi täiuslikkuse: moedaamidele kavandati kaane meenutavaid kübaraid! Sedakord on see küll nali… Kaanid on aga tõesti imetlust väärt. Nad on tõepoolest ammu väljasurnud dinosauruste kaasaegsed, kes elavad tänaseni. Saladus peitub ilmselt selles, et tal on väga suurepärane adaptatsioonivõime, mida võiks kadestada iga homo sapiens.
Kaanil on viis paari silmi, on kuulmisorganid, samuti tunneb ta lõhna, maitset ja mis on eriti imetlusväärne – see on kaani söögiisu. Vaid korra kehakinnitust saanud kaan võib järgmist korda oodates paastuda … pool aastat. Oleks meil sellised omadused!
Elav “mini-apteek”
Kaan teenib inimesi juba 30 sajandit. Muinas-Egiptuse vaaraode hauakambritest leitud kujutisi kaanidega ravi protseduuridest. Ja kuidas neid vaesekesi on aegade jooksul kasutatud! Näiteks Nostradamus töötas välja musta juuksevärvi retsepti, mille koostisosaks olid 2 kuud äädikhappes leotatud kaanid.
Kaanide loomulikuks kasutusalaks siiski jäänud “paha” vere imemine. Seepärast oli varem iga endast lugupidava arsti “arsenalis” kaanid. Nendega raviti bronhiaalastmat ja südamevalusid, kõrgvererõhutõbe, kolliti, haavandtõbe, ekseeme. Ühesõnaga – kõike.
Meenutagem, vene juuksurid oskasid meisterlikult kaanide panemise meetodeid, mistõttu oskasid suurepäraselt abi anda öö läbi pidutsenud ärimehele. Paar kaani kõrvade taha ja juba pooltunni pärast läks värske ja elurõõmus kaupmees või pangahärra oma asjatoimetusi jätkama. Aga kaan oskab mitte ainult verd imeda. Ta on tegelikult ravimite mini-vabrik. Koos oma süljega viib kaan hammustatavasse ligi 100 bioloogilist aktiivset ainet, mis takistavad trombide teket, normaliseerivad vererõhku , alandavad kolesteriinisisaldust, takistavad põletikulisi protsesside arengut, suurendavad organismi üldist vastupanuvõimet.
Kaanid on imetlusväärsed tohtrid. Üks mu patsientidest ei rasestunud kuidagi hormonaalsete häirete tõttu. Meeleheites noorik pöördus abi saamiseks meie poole. Läbis ravikuuri kaanidega. Hiljuti võisime õnnitleda teda tütre sünni puhul. Seejuures sattus vastsündinu nii-öelda “kümnesse”, sest ämmaemandad ja arstid hindavad vastsündinu tervislikku seisundit Apgari skaala järgi. Siin pole midagi imelikku – juba iidsed armeenlased teadsid kaaniravi saladusi, mistõttu panid neid ka oma naistele sünnituseelsel perioodil. Lootes, et see aitab saada terveid järeltulijaid. Hirudoteraapia suudab aidata sigimatuse, tsüstide, kroonilise munasarjapõletike, endometriooside, hormonaalsete häirete, kliimaksiaegsete häirete ja mastopaatia korral. Meestel aitavad kaanid üle saada nn meeste haigustega – prostatiidi ja impotentsusega. Ja ka see pole veel kõik.
Ekstrasenss purgist
Kaan on suurepärane looduslik bioenergiline terapeut. Kinnitan seda täieliku vastutusega, sest nimelt meie kateedrile kuulub selle avastuse prioriteet. Praegu räägitakse palju energiainfohaigustest (see mõiste on pärit Idast). Iidne idameditsiin ei jaganud inimorganismi organiteks ja süsteemideks, vaid vaatles inimest kui tervikut, mis seotud universumiga. Iga haigus, nii arvasid iidsed eskulaabid (ravitsejad), on esile kutsutud eluenergia tsirkulatsiooni häiretega energeetilistes kanalites või meridiaanides. Inimene haigestub kui tekivad takistused eluenergia selle edasikandumisel vastavates kanalites, mis peaks toimuma vabalt analoogiliselt ühendatud anumatega. Algul häiritakse funktsioonid, lõpuks aga ka struktuurid. Seepärast on esmane vajadus loomuliku energiavoolu taastamine. Sealjuures pole vaja sugugi organismi sisse tungida – loodus on ettenägelikult loonud selleks mugavama ja ohutuma variandi.
Kõikidel inimorganitel on oma projektsioonid keha pinnal, aga peopesal, jalataldadel, näppudel ja varvastel on omapärane siseorganite “tabloo”. Seepärast nõelraviarsti nõel või arsti sõrm punktmassaažil mõjutavad siseorganite projektsioone ja deblokeerivad ning taastavad energia edasikandumise. Kui aga asemele bioloogilises aktiivses kohas asendasime metallnõela “elusa nõela” – kaaniga, selgus, et kaan kutsus ootamatult esile võimsa immuunsust stimuleeriva efekti. Algul me fikseerisime seda ainult kliiniliste meetoditega. Aga hiljem, 1996. aastal koos kirlianovi efekti uurimist juhtiva spetsialisti professor V. G. Korotkoviga sai avastatud fenomen ka instrumentaalse kinnituse.
Bioloogiliste kudede helendumine kõrgsagedusega elektriväljas oli teada juba paarsada aastat tagasi. Hiljem see fakt unustati ja avastati taas abielupaari Kirliani poolt käesoleva sajandi algul. Fenomeni uurimisel nad märkasid, et elus ja eluta asjad helenduvad erinevalt. Bioloogiliste mudelite uurimisel aga ei jäänud neile märkamatuks, et sõrmede ja varvaste kudede helendumine on sõltuv nende peremehe tervislikust seisundist.
Ühendanud Kirliani efekti su-d˛ok süsteemiga, valmistasid Sankt-Peterburi teadlased professor Korotkovi juhtimisel unikaalse seadme, mis võimaldas arvutiekraanil registreerida mitte ainult sõrmede ja varvaste “aurat”, vaid teha ka haigestunutele kirliani helenduse fenomeni kasutades ekspress-diagnostikat. Loodud seade on väga tundlik – ta suudab registreerida isegi väga tühise inimorganismi häire. Toon näite: Meie poole pöördus patsient, kes väitis enda kahestumist. Patsiendi sõrmede aura oli ebatavaline ja koosnes kahekordsetest rõngastest. Haigete diagnostikaks töötasid teadlased välja spetsiaalse topograafilise skeemi – nn Magdelli tabelid, mille järgi iga helenduv koht vastab kindlale organile või kehaosale. Kohe kui energeetiline kate helendub esmakordselt, saab patsienti tähelepanu vastavalt teadvustada.
Me oleme uurunud ka bioloogiliste kudede helendumist enne ja pärast kaanide kasutamist ning tõdesime energoinfostruktuuri olulist paranemist. Nii ongi ka teaduslikku tõestust leidnud kaanide ekstrasensoorsed omadused. Avastuse lävele viijaks loeme tuntud vene teadlast Zahharjini, kes olla kunagi oma üliõpilastele jutustanud mõistetamatutest asjaoludest ühe ninaverejooksu katkestamisel - kuna verejooksu ei osatud kuidagi peatada, pandi talle kellegi teravmeelse ettepanekul mõned kaanid anuse piirkonda … ja verejooks peatus.
Kogenud arst ei osanud siis leida ja selgitada verejooksu peatumise põhjust. Nüüd me teame, et seal, kuhu olid kaanid pandud, asusid inimese alumised energeetilised tšakrad , kust kaanide abil esile kutsutud võimas energeetilise laeng kandus selgroole ja see omakorda käivitas vere hüübimise biokeemilise protsessi.
Just nimelt nõrganärvilistele
Kaanidel on veel üks imepärane omadus – nad kutsuvad esile neurotroofilise efekti.
Esmakordselt puutusime sellega kokku siis kui hakkasime kaane kasutama paralüseeritud ajukoore halvatuse all kannatavate laste ravimisel. Lapsed, keda toodi kliinikusse kätel, suutsid mõne kuu kestnud ravi tulemusel iseseisvalt liikuda. Tõsi, nad liikusid ebakindlalt ja kellegi toel. Kuid enne ravi nad ei suutnud üldse liikuda! Et seda fenomeni selgitada, me uurisime koos bioloogiateaduste doktor J. N. Tšalisovaga kaani ekstrakti mõju närvirakkudele. Selgus, et ekstrakt kutsub esile närvirakkude kasvu ja hargnemise, mille abil nad saavad omavahel kontakteeruda. Mõeldamatu! Närvirakk osutus palju vähem konservatiivseks kui teadlased seni arvanud olid: närvirakk on võimeline isegi stimulaatorite all kasvama. Üks stimulaatoritest võib olla aga kaani ekstrakt.
See avastus on lootustandev. Arvame, et avaneb võimalus ravida kesknärvisüsteemi kahjustustest tingitud haigusi nagu insuldi järgse kahjustusi, skleroosi, Parkinsoni tõbe ja paljusid teisi, mille ees kaasaegne meditsiin oma jõuetust praegu veel tunnistama peab. Viiendat aastat käib meil ravikuuridel noor naine, kes kannatab müopaatia all. See, keda varem oleks oodanud ees raskekujuline invaliidsus, elab praegu täisverelist elu, hiljuti isegi abiellus. Ma ei saa jätta mainimata veel üht juhtumit. Ühel naisel oli polütsüstoosi tagajärjel eemaldatud munasarjad. Pärast 7 ravikuud kaanidega taastus … menstruatsioon. Ultraheliuuringud näitasid aga et tal on üks munasari taastunud. Seda juhust võiks võtta ulmejutuna kui poleks olemas meditsiinilist dokumentatsiooni, mis seda unikaalset fakti kinnitab. Nähtavasti on loodus ette näinud võimaluse inimorganite reprodutseerimiseks (taasloomiseks) temas endas, ja kaan “suutis” selle inimorganismi omaduse “käivitada”.
Pidime ootama sada aastat, enne kui allergiline inimkond hakkas lootusega taaselustama vanu ravimeetodeid, ja jäädes lootma komfortses tsivilisatsioonis haiguste ja halbade harjumuste taganemist. Kogu maailmas on kasvanud suur huvi iidsete ravimeetodite vastu. Ja mida rohkem me pöördume nendele imelistele moodustistele, seda enam me veendume nende erilistes võimetes ja avanevates võimalustes.
Olen veendunud selles, et dinosauruste kaasaegne toob inimkonnale palju kasu ka XXI sajandil.
Jelena Sleptšuk. Ajakiri Ogonjok.
Tõlkija järelsõna.
Eeltoodu artikli tõlkisin mõned aastad tagasi. Sel ajal oli teada Eestis vaid kaks kohta, kus kaane raviks kasutati: Võrumaal bioloog hr. Elmar Susi ja Kohtla-Järve haigla polikliiniku arst Valentina Blankina, kes on minu teada praegu Eesti ainuke koolitatud hirudoterapeut. Olude kokkusattumise tulemusel oli mul võimalus (ehkki küll pealiskaudselt kuigi ka omal nahal) jälgida "ravivate vereimejate" saavutusi.
Eriti huvipakkuvaks pean järgmist lugu. Haljalast toodi ratastoolis kaheksakümne aastane gangreeninähtudega jalaga vanamemm viimases lootuses Kohtla-Järvele kaaniabi proovima. Mitmed raviarstid (eeskätt kirurgid) pidasid kuni kaaniravitsükli lõpp-protseduurideni jala amputatsiooni vältimatuks. Vereimejatega tehtud protseduurid sundisid aga gangreeni taganema ja memm käib oma jalgadel. Austust väärivad nii kaanid kui ka need inimesed, kes oskasid ja suutsid sisendada tõves olijale lootust vähetõenäolisesse paranemisse. Loomulikult andis patsiendile aga lootuskiire tema kohalik raviarst.
Selle memme juhtum ajendas ka mind eeltoodud lugu tõlkima. Et abikaasa igapäevane arstitöö seisneb paljuski ravivate vereimejate teenete kasutamisega, siis pidasin vajalikuks ka tõlkelugu teistele tutvustada.
Avo Blankin
