Apteegikaanid ravivad mitmeid raskeid haigusi
19.12.2006 Valgmamaalane

Taimi Käos, reporter



 

 

 

 

 

 

Kaaniravi on inimestel ammu teada. Juba Egiptuse vaaraode hauakambritest on leitud kujutisi kaanidega ravimise protseduuridest. Läbi sajandite on see raviviis säilinud ja kasutusel tänapäevalgi. Üle maailma tuntakse rohkem kui 400 kaaniliiki. Eestis on neid erinevatel andmetel 1218 liiki, kõige rohkem teatakse apteegikaani.

 

Apteegikaani selg on rohekasmust punase või pruuni pikivöödiga või värvunud laikude pikireaga. Kõht on apteegikaanil korrapäratute mustade laikudega. Apteegikaanil on viis paari silmi ja nahas rikkalikult tunderakke, et ohvreid avastada.

Ohvrist haarab kaan kinni tagumise iminapaga ja siis kombib suuiminapaga imemiseks sobiva koha. Suu ongi neil eesmisel iminapal ja kitiinist lõugades on palju hambaid, mis saevad naha sisse kolmnurkse hammustuse. Apteegikaan suudab kiiresti end täis õgida, tavaliselt imevad nad 1520 grammi, kuid mõned suure isuga kaanid on isegi 40 grammi verd kätte saanud. Veri käes, ei vaja kaanid enam mitu kuud toitu.

 

Apteegikaane kasutatakse paljude haiguste raviks. Pikemat aega on kaanidega ravinud Võrumaa bioloog Elmar Susi ning Kohtla-Järve haigla polikliiniku arst Valentina Blankina (koolitatud hirudoterapeut). Tallinlane Vjatšeslav Kudrjavtsev, kes aeg-ajalt ka Valgas käib, töötab kaanidega põhiliselt Pärnus. Tema sõnul ravivad kaanid kõrgvererõhutõbe, trombe, gangreeni, liigesevalu, unetust, peavalu, südame isheemiatõbe, veenilaiendeid, hemorroide ja palju muud.

 

Apteegikaane kasvatatakse ja nad on muutunud äriobjektiks. Looduses jääb neid üha vähemaks. Eestiski on apteegikaan kantud kaitsealuste liikide nimistusse.

Vjatšeslav Kudrjavtsev on läbinud hirudoteraapia kursuse ning kasutab ravimiseks kaane.
Foto: Heino Käos